Üksuse ajalugu

Kuperjanovi partisanide pataljoni ametlikuks sünnipäevaks on 23. detsember 1918, mil leitnant Julius Kuperjanov sai tookordselt 2. Diviisi ülemalt kolonel Limbergilt ametlikult loa erilise partisanide salga moodustamiseks. Loodud väeosa kandis esialgu nimetust "Kuperjanovi partisanide salk" (Kuperjanovi päevakäsk nr. 2, 25.12.1918). Ametlikult nimetati seda kuni 25.01.1919. aastani Tartu maakonna kaitsepataljoniks, siis lühikest aega Tartu partisanipataljoniks ning pärast Kuperjanovi surma (2. veebruar 1919) 3. veebruarist 1919. aastast Kuperjanovi partisanide pataljoniks.

Kuperjanovil tekkis partisanide salga loomise mõte seoses üldise peataoleku ja korralagedusega, mis valitses 1918. aasta detsembri viimastel päevadel kogu lõunarindel. Maailmasõjaaegse luurekomando ülemana tundis Kuperjanov erilist huvi just partisanisõja vastu ning ristis seepärast oma väeosa partisanide pataljoniks ja alustas vastavalt oma salga nimetusele sissisõda punastega. Kuperjanovi partisanide pataljoni sünnipäevaks, 23. detsembriks 1918, oli pataljoni asutaja, Julius Kuperjanov, koos temaga ühinenud väikese, 37 mehelise salgaga jõudnud Vabadussõja keerises Puurmanni mõisa.

Kuperjanovi pataljoni võitlejate hulk kasvas koos väeosa populaarsusega kiiresti. Lühikese ajaga suurenes võitlejate hulk 600-ni ja pataljonist kujunes üks Vabadussõja vapramaid väeosi.

 

Kuperjanovi partisanide sõjatee Vabadussõja Lõunarindel 1919-1920

Kikka lahing 27.01.1919

Paju lahing 30.01.1919

Landeswehri sõda, mai 1919

Krasnaja Gorka operatsioon, oktoober 1919

Kommunistide võimuletulekul tabas pataljoni teiste Vabadussõjas eriliselt välja paistnud väeosade saatus: pataljon saadeti laiali, väeosa varad viidi Venemaale. Pataljoni tegevuse lõpuks võib pidada 21. juunit 1940. Umbes poolteist kuud hiljem transporditi pataljon Tartust Otepää rajooni ning sealt Venemaale.

 

Väeosa sümboolika

6. jaanuaril 1919 kehtestas Julius Kuperjanov partisanide tunnuseks Vene surmapataljonide eeskujul tema enese kujundatud käiseembleemi ja mütsimärgi. Selleks oli hõbedane kolp ristatud kontide kohal. Käisemärgina paiknes see mustal hõbetikandiga kilbil.

Esimesed käiseembleemid õmbles leitnant Kuperjanovi naine Alice. Varrukamärk saab ühtluse ja lahutamatuse sümboliks neile, kes kord selle varrukale asetanud, välimärk kohustab kõiki võitlusele ning ohverdama isamaa kasuks kõik isiklikud hüved ja elu.